Mänguarvustus #5
Oma viiendas ehk viimases vabalt valitud teema postituses räägin mängust Clair Obscur: Expedition 33. See on siis kõige hiljutisem mäng, mida ma ise olen mänginud.
Clair Obscur: Expedition 33
Ja olengi otsapidi viimase vabapostituse juures. Sellest mängust ei raatsi liiga palju rääkida
Tegemist on siis interaktiivse turn-based mänguga. See on vähemalt combati oma, explorimiseks on muud erinevad viisid. Aga combati osas, erinevalt näiteks Persona 5st, kus sa valid liigutuse ära ja siis su tegelane teeb seda, E33s on võimalik palju enamat teha. Näiteks kasutades mingit attacki, sul on võimalus teha läbi väike QTE, mille tabamisel on liigutusel lisajõudu. Aga kui vastane ründab sind, siis sul on samuti võimalus tema liigutusi kas dodgeida või parryda. Parrydes edukalt kõik vastase liigutused, teeb sinu tegelane või tegelased counter-attacki. See ei ole loomulikult kõik, ma jääkski muidu rääkima siia.
Mäng leiab aset Prantsusmaal, või vähemalt sellel osal, mis sellest alles on jäänud. Peategelaste eesmärk esiteks jõuda kaugele saarele ning siis on ära tappa Paintress, kes suurele monolithile joonistab iga aasta väiksema numbri. Kui inimese vanus on see number või suurem, muutub ta lilleõiteks ehk siis sureb (mängu terminite järgi on selle sündmuse nimi Gommage). Aga nagu heale storyle kohane, ei ole kõik nii, nagu esialgu mulje võib jääda.
Mängu graafika on lausa sõnatuks võttev. Nagu ka mängu temaatika, siis on see lihtsalt kunst. Vääääga ilusad kohad terve mängu vältel. Tegelased näevad välja, nagu oleks päris inimesed mängu pandud. Emotsioonid ja kõik on inimeste nägudel nähtavad, ei ole selline Ubisofti tuim vibe (mis siis, et enamus mängu developere on varasemalt olnud Ubisofti töötajad).
Loomulikult on muusika imeline ja ning Spotifys on kuulsamatel paladel mitukümmend miljonit kuulamist. Siin peaks tänama heliloojat Lorien Testardit, naislauljat Alice Duport-Percieri (keda kuuleb praktiliselt terve mängu vältel) ning Victor Borbat, keda mõni võib teada tema vapustava hääle tõttu läbi Devil May Cry 5 tegelase Vergil themei nimega Bury the Light. Victor laulis endale täiesti tundmatus keeles (kuna enamus mängu lood on prantsuskeelsed), kuna tema päritolu on Brasiilia-Kanada oma, kuid minu arust sai ta imeliselt hakkama.
Mäng võitis eelmisel Game Awardsil GOTY ehk Game of the Year tiitli. Seda on raske üle teha. Samuti on nad mujalt võitnud üle 500 auhinna. Nii et ei imesta, miks ka mina seda mängu naudin.
Muidugi on ka inimesi, kes mängu ei salli ühel või teisel põhjusel. Peamisi põhjuseid on 2. Esimene on see, et tegemist on "indie mänguga". Kuna rahastust oli neil natukene rohkem, kui tavaliselt indie devidel, siis pigem kvalifikatseerub ta AA kategooria alla. Vastuargument on see, et Sandfall Interactive on ikkagi indie stuudio ning nad ei ole mingi suure publisheri all. Ma ei teagi, mis seisukohta ise võtta, mulle lihtsalt mäng meeldib.
Ja teiseks oli siis väike backlash AI kasutamise eest mängus. Kuna mängu esialgses faasis oli kasutatud natukene generatiivset AId, siis inimestelt tuli suur vastukaja. 5 päeva peale mängu releasei parandati see viga ning asendati kõik AI asjad käsitsi loodud assetitega. Kahjuks pani see mainele kõva paugu, kuna pimesi mängu vihkajad (ehk siis need, kes pole seda nõus isegei proovima) ei jäta jonni ja ütlevad, et mäng on jama.
Selle mängu merchi ostmiseni alles jõuan. Tean, et ühel sõbral on väike collectors set ja teine kavatseb vinüüle osta, ma ise tahaks mingit pusa esialgu. Ning see on kõige-kõige värskem 100% minu kataloogis, vähem kui kuu aega tagasi sain kõik achievmentid kätte. Mul on ära teha veel kõige raskemale DLC bossile, kes on põhimängu kõige raskema optional bossi v2 versioon põhimõtteliselt.
Allikad:
Comments
Post a Comment