Mänguarvustus #3
Oma kolmandas vabalt valitud teema postituses räägin mängust Hades. Ka see on minu lemmikmängude seas, no surprise.
Hades
Hades on siis 2,5D hack and slash rougelite mäng firma Supergiant Games poolt (neil on veel häid mänge, mida ma veel pole kahjuks mänginud). 2,5D tähendab siis seda, et mäng on diagonaalvaates ruumiline. Hack and slash tähendab, et mängus on hästi kiire ja pidev võitlemine põhimõtteliselt enamus ajast. Ning viimaks, rougelite tähendab seda, et mäng on "runide" põhine ja iga niiöelda "run" on erinev, kuid võimalus on saada permanent upgrade'e, mis tulevad sinuga igasse katsesse kaasa. On olemas ka rougelike žanr, kus püsivad uuendused alles ei jää (üldse see sõna "rouge" nendes kahes liitsõnas tuleb 1980 aasta dungeon crawlerist nimega Rouge).
Mängu temaatika on suuresti seotud Kreeka mütoloogiaga, nagu seda mängu nimest võib arvata. Hades on siis surnute jumal, kes elab sügaval maa all. Kohtab ka teisi tuttavaid tegelasi, näiteks kolme peaga koera Cerberust või hoopis suure kiviga suuremat sorti poisikest nimega Sisyphus. Need on ainult paar näidet, tegelikult jääb see nimede arv kindlasti 30 kui mitte rohkema kanti. Muidugi pole ainult nimed ja välimused mütoloogiast inspireeritud. Kohad, peategelase relvad, ümbritsev arhitektuur ja kunst - kõik on Kreeka stiilis.
Mängu jooksul aitavad sind erinevad jumalad, andes sulle Boone, millega peategelane Zagreus ennast tugevamaks saab teha. Põhieesmärk on oma isa Hadese juurest ära põgeneda ning jõuda sügavalt põrgust maapinnale, et leida oma päris ema Persephone (kuni praeguseni on emarolli teeselnud jumalanna Nyx), võideldes tee peal hunniku mütoloogiliste tegelastega. Kuna tegemist on rougelite mänguga, siis peale nurjunud põgenemiskatset ärkad taas ellu House of Hades-es. Aga isegi edukal katsel on mängu storyl paar konksu, mille tõttu ärkad ikka ja jälle põrgus üles. Gameplay loopi perspektiivis on see hea viis, kuidas mängu jätkata selle lõppemise asemel, story osas spoilima ei hakka, sest see on väärt ise kogemist.
Pean ikka ja jälle ära mainima, nagu mulle meeldib seda mängude puhul teha: story on vinge, artstyle on imeilus, muusika on selline üüratult mõnus ja helilooja Darren Korbi poolt naljaga öeldud "Mediterranean prog-rock Halloween music", gameplay on kiire ja lõbus. Erinevalt Hollow Knightist, on mängu lõpptoon positiivne ning üllatusi täis.
Mängul tuli eelmine aasta välja ka jätk nimega Hades 2, aga selle mängimiseni pole ma veel jõudnud. Kuna see saab veel uuendusi, siis ma kiirustama ei pea. Ning kui lugeja on mu eelmised arvustusi näinud, on ta arvatavasti ära arvanud, et mul on ka siin mängus kõik achievementid olemas, ning samuti on mul Cerberuse pildiga pusa. Tooks ka vahemärkusena postituste vahel juurde, et selles ja eelnevates mängudes on mul vähemalt 100+ tundi.
Allikad:
Comments
Post a Comment