IT-tugilahenduste otsustaja roll Eestis
Sel nädalal on teemaks IT-tugilahendused ning kuidas neid võiks Eestis korraldada. Seekordne postitus tuleb vast tsipa lühem, kui tavaliselt, sest viibin välislähetusel Hispaanias ning tähtaeg on üsna kukile jõudnud. Loodan, et õppejõud mõistab.
Kas tegu on IT või abivahendiga?
Tavakasutaja jaoks on klaviatuur või hiir lihtsalt töövahend, aga inimese jaoks, kes ei näe või ei saa käsi kasutada, võib spetsiaalne tehnoloogia olla ainus viis üldse arvutit kasutada. Minu arust ei ole sellised lahendused päris tavaline IT, aga samas ei ole need ka ainult klassikalised abivahendid nagu ratastool või kuuldeaparaat.
Need sõltuvad otseselt tarkvarast ja digikeskkonnast. Kui veebileht või programm on halvasti tehtud, siis ei pruugi isegi kallis ekraanilugeja aidata. Ehk siis lõpuks ei ole probleem alati tehnoloogias endas, vaid selles, kuidas asju arendatakse. Seetõttu tundub mulle, et see teema võiks olla korraga nii IT- kui ka sotsiaalvaldkonna all.
Eestis võiks riik selliste lahenduste ostmist rohkem toetada. Mõned programmid ja seadmed võivad maksta päris korralikult ning ei ole väga realistlik eeldada, et kõik inimesed suudavad need ise kinni maksta. Kui inimene saab tänu sellele tehnoloogiale õppida või tööle minna, siis on see tegelikult investeering kogu ühiskonda, mitte lihtsalt järjekordne kulu riigile.
Teiste riikide näited
Mujal maailmas on sellele juba rohkem tähelepanu pööratud. Näiteks Suurbritannias aitab programm Access to Work rahastada tööks vajalikke tugilahendusi [1]. Kuigi mulle USA oma süsteemide poolest väga korda ei lähe, siis vähemalt ligipääsetavuse poole pealt on neil asi päris tõsiselt käsil - Americans with Disabilities Act kohustab tööandjaid ja teenusepakkujaid tagama ligipääsetavuse [2]. Lisaks on ka tehnoloogiafirmad ise hakanud rohkem sellele mõtlema. Näiteks Apple’i seadmetel on ekraanilugeja ja muud ligipääsetavuse funktsioonid juba süsteemi sisse ehitatud [3]. See on minu meelest päris hea suund, sest ideaalne olekski see, kui sellised funktsioonid oleksid tavatehnoloogia osa, mitte mingid eraldi lisad.
Minu meelest peaks ka Eesti liikuma selles suunas, et ligipääsetavus ei oleks mingi kõrvalteema, mille peale mõeldakse alles viimasena. Kui me tahame olla päriselt tugev digiriik, siis peavad kõik inimesed saama neid süsteeme kasutada, mitte ainult need, kellel puuduvad erivajadused.
Allikad:
Comments
Post a Comment